Ajalooliselt on tuura käsitletud pigem hõrgu aristokraatliku toidukalana.
Tuur

Tuur

T uur on üks Euroopa suurimaid kalu, kes on triiase ajastust tänapäevani suutnud püsida vähemuutunult. Tuur on rahvapäraselt keelekasutuses olnud nimetus mille all mõeldakse üle 25 erineva liigi perekondadest Acipenser, Huso, Scaphirhyncus ja Pseudoscaphirhyncus.

Tuuralised on anadroomsed põhjatoidulised kalad, kes võtavad ette rännakuid jõgedesse, et leida sobiv koht kudemiseks. Peamiselt elutsevad nad jõgede suudmealades, jõgedes ja madalas merevees.

 

Tuuradele on iseloomulik kiilukujuline lamenenud pea, mis lõpeb pikema ninamikuga. Silmad on väiksed, pisut ovaalse kujuga, messingkollase vikerkestaga. Suu on väike ja võib välja sopistuda ning asetseb kehas pikiteljega risti. Nokise tipu ja suu vahel on neli tundlikku poiset. Keha katab soomuste asemel viis pikirida suuri radiaalmustriga luukilpe, nii et keha paistab viietahuline. Selja- ja küljekilbiridade vahel on palju väikesi rombikujulisi luunaaste, mille kuju on näiteks atlandi tuura puhul tema iseloomulik tunnus. Peal on sõmerapinnalised tihedalt üksteise vastu liibuvad luuplaadikesed. Kala kasvades luukilbid lamenduvad ja nende paiknemine kehal jääb hõredamaks.

Tuur on tavaliselt 1-2 m pikkune, kuid võib kasvada kuni 3,5 m pikkuseks (rekord umbes 5 m). Tuuraliste mass jääb keskmiselt 150-200 kg juurde, kuid beluuga ja kaluuga võivad kaaluda ligi üks tonn. Mõne väiksema liigi täiskasvanud isend nagu sterlet jääb seevastu 15-16 kg juurde. (Wikipedia)

 

A jalooliselt on tuura käsitletud pigem hõrgu aristokraatliku toidukalana. Kui kalamees tuura püüdis, müüs ta selle maha ja ostis saadud raha eest vajalikke esemeid ja toidumoona mitmeks päevaks. 1385. aastast pärit Narva linnapitsatil on ilmselgelt linnatunnuseks just tuur; stiliseeritud tuurad olevat ka Narva linna erinevatel vappidel, ehkki sellest ei saa visuaalselt eriti aru. Küll aga on just Narva jõgi olnud meie peamiseks tuurajõeks. Kuldsel rootsi ajal (17. sajand) tasus Narva linn kõik oma maksud Rootsi kuningale just nimelt tuuradega. (http://www.kalapeedia.ee/3530.html)

 

Toitmine

Toitmine

Kulinaarselt on kõikide tuurlaste liha kõrgelt hinnatud, seda kasutatakse värskena, soolatuna ja suitsutatuna. Kulinaariasse on tuurad toonud mitmeid termineid nagu kaaviar, balõkk, kololi, vjasiiga…Tuur on omapärane kala selle poolest, et temast  läheb kaotsi vaid ca 14%. Söödavad on koguni tuura kõhred ja seljakeelik, mida kuivatatul kujul tuntakse vene köögis vjasiiga või vesiiga nime all (kasutatakse pirukates, suppides jm).

 

 

 

Tuurlaste lihas on kergelt omandatavad valgud ja rasvad. Valgud sisaldavad kõiki aminohappeid ning on inimese poolt 98% ulatuses omandatavad. Toiteväärtus (100 g) – 163,7 kcal. Valgud – 16,4 g, rasvad – 10,9 g.

Rasvasisaldus kõigub 10-15%. Tuuras on rasvhappeid, mis kahandavad koleterooli taset veres. Tuura mari normaliseerib väidetavalt vererõhku ning ainevahetust.

 

Tuura mari on ülemaailmselt tuntud sõnana kaaviar, mille all mõeldakse soolatud musta kalamarja. Sõna tuleb pärsia keelest “khaviyar” mis tähendab “kala munad”

M aailma kalleimaks kaaviariks peetakse Iraanis turustatavat kaaviarisorti Almas. See saadakse beluugadelt, kes on üle 100 aasta vanad ja see on peaaegu valge. Almas’i hind on enam kui 20 000 USD kilo eest ja seda turustatakse kullast valtsitud toosides.

Kaaviari nautimiseks peab see olema temperatuulil umbes 10° C. Lusikake, millega kaaviari maitstakse, peaks gurmaanide etiketi kohaselt olema tehtud elevandiluust.